Kord veel täitsa sombusel veebruaripäeval sain kõne. Kena inglise keelega proua Leedust uuris, et kas Õrreke pakub ka ebru töötubasid. „Muidugi!“ hüüdsin innukalt telefoni, ise samal ajal näppudega üle arvutiklaviatuuri klõbistades. Poole minutiga oli mul selge, millega tegu on. Meenutas suuresti minu oma lapsepõlves kasutatud tilgatehnikat. Tegin Youtube juhendvideote abil asja omale selgeks, viisin koolitusegi läbi, aga midagi jäi nagu kripeldama. Tahtnuks sellesse ebrusse natuke põhjalikumalt süveneda.

Kuna ebru on Türgist pärit nn marmoriseerimise kunst, siis pöördusin Türgi saatkonda leidmaks otseallikaid tehnika õppimiseks. Toredad saatkonna inimesed edastasid mulle ebru kunstniku Tüzin Tirakli kontakti ja palaval juulilõpu nädalal, mis oli Istanbulis veel kordi palavam kui Eestis, asusime koos juhendaja Hannaga teele.

Istanbul võttis meid vastu metropolile omase meluga. Olid tänavad täis rahvast ja kasse (viimaseid on seal tuhandeid, kõik heas toitumuses ja linnarahva poolt hoitud), minu käsitööhinge paitasid vitraažidega aknad ja klaasmosaiigist vaasid-lambikesed. Kuna Õrrekeses tehakse ka maiustuste õpitubasid, süvenesime turgudel martsipani ja baklavaa valmistamise saladustesse. Aga muidugi, eelkõige veetsime päevi ebru stuudios.

Proua Tüzin ei osanud sõnagi inglise keelt ja esimese päeva rääkisime lihtsalt „kunstikeeles“. Järgmistel päevadel oli tema tütar õnneks tõlkimisel abiks. Mitmeid tunde päevas õppisime „paksule“ veele joonistamist: tulpe, liiliaid, moone, tähti, kuud ja südameid. Eriliste tööriistade abiga tegime veele kammimustrit või lihtsat tilgatehnikat, linnu ja looma kujutisi. Joonistada tuleb üsna kiiresti, et värvid ei murduks ja põhja ei vajuks.  Kui pilt on veepeal valmis tõmmatakse see enamasti paberile, kuid samahästi ka siidile, puidule, nahale, kivile või ükskõik millisele karedale pinnale.

See oli ütlemata põnev 5-päevane teekond, mille käigus sain ka aru, et Õrrekese õpitubade jaoks pean saadud oskuseid natuke lihtsustama. Meie tunnid kestavad ju 45-90 minutit ja siis peaks olema ka juba tulemus. Reeglina ei tule ju õpitubadesse kunsti taustaga inimesed, me peame ikka tegema tunni huvitavaks ka nende jaoks, kes maalimisega ei ole just sinasõbrad.

Samas on veepeale joonistamine nii lihtne ja turvaline, et õpitoas saavad hakkama ka beebid. Mis võiks pisikestel olla selle vastu, kui emaga koos vees  ja värvides sõrmedega plätserdada.

See ei ole tegelikult isegi esimene kord kui klient annab mulle mõne hea idee, mida õpitubades rakendada. Vahel on see mõni pisike detail või uuendus juba olemasolevas tunnis, aga tänu poole aasta tagusele Leedu proua kõnele, on nüüd, nagu aru saada võite, Õrrekese õpitubade hulgas ka ebrutehnikas veepeale joonistamine.

Olete oodatud!