Kas kujutad ette päeva ilma seebita? Vist üsna raske. Kuigi seepi tuntakse üle 4500 aasta ei ole ta alati olnud nii enesestmõistetav puhtusehoidja kui praegu.
Sappo mägi
Legendi kohaselt olevat seep oma nime saanud Rooma lähedal asuva Sappo künka järgi. Seal asus loomade ohverdamispaik. Peale ohvritalitust loomad kremeeriti. Selle tegevuse käigus tilkus kuum rasv lõkkesse ja segunes tuhaga. Ühel vihmasel ilmal voolas rasva ja tuha segu alla Tiberi jõkke, kus naised pesu pesid. Märgati, et pesu, mida pesti ohverdamiskoha lähedal, läks märksa puhtamaks kui pesu, mida pesti ülesvoolu poolse veega.
Lühike seebi ajalugu
Vanal- ajal keedeti seepi looma rasvast, rannikul ja saartel ka hülgerasvast. Rasvale segati juurde tuhaleelist, et rasv hakkaks seebistuma. Leelis saadi, kui puutuhk segati kuuma veega ja lasti sel mitu päeva seista. Hiljem hakati leelise asemel kasutama seebikivi, mida osteti kaupmeestelt.
On teada, et 10. sajandil hakati Hispaanias Castillas seepi tootma oliivõlist ning seebile hea lõhna andmiseks lisati juurde lõhnataimi. Sellise seebi kasutamise luksus kuulus ainult kõrgklassile, lihtinimesed kasutasid endiselt loomarasvast tehtud seepi kui üldse. Castille seep levis kiiresti ka ülejäänud Euroopa kõrgklassi seas. Mitmed Castille seebiretseptidest on endiselt kasutusel ja nende järgi valmistatud seepe saab osta väikestest seebiäridest.
Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. Seebi keetmine oli kunst, mida võõras ei tohtinud pealt vaadata. Alguses oli valmisseep nii väärtuslik, et seda kasutati ainult pea pesemiseks. Tavaliseks pesuvahendiks kodudes muutus seep aga alles umbes 150 aastat tagasi.
Taludes ja kodustes majapidamistes keedeti seepi veel ka eelmise sajandi 60ndtale aastatel. Siis kandus seebitootmine aga suurtesse ettevõtetesse.
Tänaseks on seebi tegemine kodudes jälle populaarseks muutunud, kuna omavalmistatud seep on vaba keemilistest ühenditest ja sobib kasutada ka õrnema nahaga inimestel. Väikeseid seebitootjaid tuleb nii Eestis kui mujal maailmas aina juurde ja käsitööseebid pakuvad poeseepidele arvestatavat konkurentsi.
Miks seep vahutab
Ega kõik seebid ei vahutagi! Et seep paremini vahutaks on tööstuslikele seepidele lisatud spetsiaalset vahuainet SLS-i (Sodium Lauryl Sulphate). SLS paneb seebi küll vahutama, kuid teda peetakse siiski nahka ärritavaks ja üsna kahjulikuks lisaaineks. Looduslikest ainetest annab seebile hoopis vahutavuse kookosrasv.
Seebivahtu jäävad mustus ja pisikud paremini kinni ja veega uhutakse need kätelt ka minema. Seega on hea kui seep vahutab, kuid vahtu ei pea olema ülemäära.
Örrekese seebi õpituba
Seebi õpituba on Örrekese üks esimesi õpitube. Seebi valmistamine tundus meile põnev. Esimeste seepide valmistamise käigus sai selgeks, et see on ka üllatavalt lihtne ning igati jõukohane tegevus ka lastele. Nii valmistasimegi oma esimesed seebid oma lastega, siis sõprade lastega ja siis juba laste lasteaias ning koolis. Sellest saigi Örrekse algus! Oma lapsepõlvest aga mäletan hirmsat haisu, mis täitis minu vanavanemate kodu kui vanaisa oli seepi keetma asunud. Lapsi seebikeetmise juurde ei lubatud, kuna pajas kees tuline rasv ja läheduses oli söövitav aine- seebikivi. See võis olla nii 70ndate aastate alguses. Paar vanaisa keedetud seepi on mul tänaseni alles ja hoian neid kui mälestusi!
Örrekese õpitubades meeldib seepi valmistada nii lastel kui täiskasvanutel. Seepi tehakse kahel meetodil. Kõige lihtsam on kasutada valmisseebimassi ja sellest valada värvilisi ja läbipaistvaid seepe. Keerulisem on aga seepi valmistada nö vanaaja meetodil e kasutades erinevaid rasvu ja rasvade seebistamiseks seebikivi (HaOH).
Örrekese õpitubades valmistame läbipaistvaid ja värvilisi seepe valmisseebimassist. Kasutav valmisseebimassi ei sisalda kahjulikku vahuainet SLS-i. Soovi korral viime läbi ka vana-aja meetodil tehtava seebi kursusi, kus segame seebi kokku erinevatest õlidest, rasvadest ja seebistamiseks kasutame seebikivi.
Vaata Örrekese seebiõpituba siit.
